KAS MA VÄÄRIN SELLIST RATAST?
Emotsioonid esimesest rattatiirust kauaoodatud Tarmac SL8’ga
Kas tegemist on parima rattaga maailmas?
Inimesed kasutavad ühe või teise eesmärgi saavutamiseks erinevaid asju. Jah, äärmiselt „huvitava“ lause panin just kirja. Aga mida ma tahan öelda – seda, et nii ei saa küsida. Nii saaks küsida siis, kui kõik maailmas elavad inimesed oleksid täpselt ühesugused ja kõik need ühesugused inimesed sõidaksid täpselt ühte ja sama rada iga jumala päev. Siis me selgitaksime välja võitja – kõige parema „asja“.
Ehk igaüks meist on erinev ja ühele sobib natuke rohkem üks ja teisele teine. Lisaks igaüks meist sõidab erivaid radu ja erinevates tingimustes.
Aga!
Mida saab kindlasti küsida: kas selle (konkreetselt selle samaga, millega täna sõitsin) rattaga oleks võimalik võita maailmameistrivõistlused? Kui sellega sõidaks õige inimene ja tal oleks toeks õige tiim? Ja kui ta sõidu vältel teeks õigeid otsuseid? Vastus on kindlalt – jah. See ratas ei ole maailma parim ratas, kuid ta kuulub kindlalt maailma parimate hulka. Period.
Aren’t You Glad Some Kids Stayed in Science Club? YES.
SL5 > SL8
Viimati kirjutasin põhjalikumalt SL6’st 2018 a kevadel. SL6 osteti mult suhteliselt kiirelt ära ning alates sellest ajast olen kuni tänaseni sõitnud SL5’ga. Ehk vahe, üleminek SL5’lt SL8 peale, on loomulikult vägagi märgatav. Ja ma ei räägi siinkohal üldse mitte ketaspiduritest ega groupsetist. Ikkagi 8 aastat on möödunud!
Õhutakistus
Kõige tuntavam vahe on tuulest läbi “libisemise“ vahe. Efekt, mida Sa tunned kohe, kui sõitma hakkad. Mul oli täna sõna otseses mõttes déjà vu aastasse 2018, kui Stockholmis sain esimest korda sõita viimase generatsiooni Venge’ga. Siledal on SL8 vaid millimeetri kiirem kui viimane Venge. Seda ka vaid nö paberil. Sest vahe on väike. Täpsemalt – kui sõita siledal 40km/h ja teha seda tund aega järjest – siis SL8 on 3,5 sekundit kiirem, kui viimase generatsiooni Venge. Mis pole ju… midagi.
NB! Kui vanasti oli nii, et pro’d sõitsid pisut modifitseeritud raamidega (peamiselt oli modifitseeritud keskjooksu ümbrust tugevamaks) – siis täna sõidavad pro’d täpselt sama raamiga, mida tavainimene poest osta saab.
Kiirendus (ja kergus)
Teine tähelepanek on kiirenduses – uus SL8 on keskelt tuntavamalt jäigem, kui eelmised põlvkonnad. Lisaks avaldab kiirendusele kindlasti olulist mõju ka üleüldine kergus – raam on 15% kergem (685g, suurus 56), kui eelmine põlvkond. Keskjooksu ning tagumine osa on nö copy-paste Aethoselt. Sealt pärineb ka kerge kaal. Kiirendusega ühte patta saab panna ka mägedes määrava kaalueelise võrreldes nii eelmise SL7’ga kui ka Venge’ga.
Mugavus
See tundub ebaoluline, sest tegemist on siiski võistlusrattaga, kuid võrreldes selle sama, kõneall olnud Vengega on mugavuses oluliselt lisa. Teoorias peaks Aethos veel graamikene mugavam olema. Sest tegelikult mugavus siiski on oluline – seda lihtsalt ei ole võimalik numbriliselt mõõta, kuid see avaldub selles, et kas tahad minna sõitma või ei taha. Kas tahad sõita korraga rohkem või ei taha. Lihtne.
Spec
Kuna rattapoel on varuosade „all“ suhteliselt suur osa varast, siis minu eesmärk oli ratas kokku panna raamile. See võimaldas ka osasid komponente oma soovi järgi komplekteerida.
Ehk siis – raam on S-Works SL8, suurus 56.
Jooksud Roval Rapide CL II (esimese kõrgus 51mm, laius 30mm; tagumise kõrgus 60mm, laius 30mm); rehvid on Turbo Cotton ja 26mm laiused. Sisekummid on superõhukesed Aerothan’d. Sadula valik on huvitav (vähemalt minu enda arvates) – Romin Evo Pro Mirror (143mm). Huvitav sellepärast, et mul ei ole enne nn mirror-tüüpi sadulaga kogemust. Romin oli vanasti väga spetsiifiline, täna enam mitte nii väga ning peale vaadates tundus, et on minu. Sadulaga on nii, et kui sõidu ajal meelde ei tule, siis on hästi. Ei tulnud. Töötab järelikult. Lenksu valisin enda järgi – võtsin 2cm kitsama, kui tavapäraselt 56-suuruses raamiga tuleb ning stem’i võtsin 1cm pikema. Ehk siis Rapide Cocpit’i mõõtmed on 40×11. Kusjuures ma arvan (mulle tundub), et kogu selles aero-kontseptsioonis mängib lenks (koos sadulapostiga) väga olulist rolli. See on kohe kuidagi tunnetatav. Pedaalid on mul klassika ehk Dura-Ace ning kompuuter vana-hea Wahoo Bolt. Super-heas töökorras aastast 2018.
Kui kõik see jutt kokku võtta, siis järeldus on üks: mulle meeldib rattaga sõita. Mootorrattaga võib vahel sõita, joosta võib, jõuharjutusi tuleb teha, ujumine ei tee paha… aga kõige parem on siiski rattaga sõita. Eriti hea rattaga. Uskuge mind – rattal ja rattal on vahe.
Olen suhteliselt õnnelik, et mul on selline töö.